Balti MV

Nädalavahetusel mängisin koos paljude teiste Eesti pokkerifanaatikutega Triobetis toimunud Balti Meistrivõistluste kahte turniiri. Olid põnevad kõrgetasemelised turnad ja ei saa salata, et eriti ahvatlesid suurepärased lisaauhinnad!

Vastupidiselt enamikele teistele mängijatele oli minu põhiturniiriks laupäevane Omaha.
Algus oli enam kui masendav, kaardipakk oli totaalselt jääs ja kaotasin esimese tunniga sisuliselt ühtegi potti võitmata veerandi stackist. Teise tunni algus ei olnud parem ja nii jõudsin peagi 4700 nööbi peale (alguses anti 10,000). Siis õnnestus saada paar tuhat nööpi juurde ja pisut gämmelda – vaadata raisetud floppi kaartidega J-J-10-8ds. Soldat high-flopi peale lükkas algne tõstja poti, mina mõistagi all-in vastu ning kiiresti tuli ka call. Arusaadavalt olid vastas ässad ja abi talle õnneks ei tulnnud. Double-up 15K peale ja sai taas mängima hakata. Ega järgmise kahe tunniga sisuliselt midagi ei muutnud, tilbendasin ikka 15-20K peal ja mängisin väga tightilt – ootasin selgelt oma võimalusi. Pisut enne finaallauda võimalus tuli, sain taas duubli ja tõusin 30K peale, mis jäi ka eilse turniiri rekordstackiks.

Finaallauas algas seisuga, kus viis venda oli chipliidrid (stackid 80-130K) ja teised viis chiplooserid (stackid alla 30K). Blindid olid kõrged, erilist mänguruumi ei olnud ja mäng kulges igati loogiliselt: chipliidrid sõid blinde ja looserid üritasid end kuidagi pinna peal hoida. Mulle selline mäng üldiselt sobib, kuid kaarte taas ei olnud ja tühja koha peale pole sellises mängus chiplooserina ka midagi rünnata. Langesin 14K peale, ootasin ära kahe mehe langemise ning sain lõpuks ka korraliku käe A-Q-Q-J üks mast suited ning lükkasin raisetud potti nupud sisse. Mõistagi tuli call, kuna callida ei olnud rohkem kui paar tuhat nööpi. Vastase kaardid olid vist (?) 4-5-6-6ds ning minu õnnetuseks tuli riveriga ka rida maha. Nii et siis mullimehe koht ning tühjad käed. Eks ta kahju muidugi oli (oleks tahtnud ikka kõrgeimate kohtade nimel kaasa mängima) aga paraku läks seekord niimoodi.

Ning seejärel pühapäevane Main Event. Deep stack fullring Texas NL – turniiriformaat, mida kõik kiidavad ning mis toob enamike ekspertide arvates ka mänguoskused kõige paremini esile. Nähtavasti ma suurem asi mängumees ei ole, kuna mulle istub vastupidiselt just shorthand mäng ning võimalikult vähe mänguruumi .. ehk selline push-fold gamblemine. Teisalt – kui õnnestub esimesed tunni üle elada, võib saabuda ka minu võimalus. Ja läkski nii, et elasin need väga ilusti üle, stack püsis vahemikus 20-30K ja midagi vinguda ei olnud. Ilusti oleks pidanud välja venitama 25. kohani ja vähemalt €200 lisaauhind oleks olnud raudkindel, kuid võta näpust. Pokkeriturniiridel peab suutma vajadusel kannatada ning kui seda ei suuda, on raske midagi teha. Ja asi saigi lõpu kahe järjestikuse jaotusega.
Vol. 1 Ranka sööb blinde kahekordse raisega, K5s, callin. Flop täiesti mööda ja tundub, et see ei sobi ka Rankale. Olen suutnud ta varem kahel korral välja bluffida ning nii betingi turnil, Ranka callib. Pärast riverit pidanuks ma kas tugevasti bettima või alla andma, aga ma “valisin” kõige kehvema võimalus – nõrga beti. Ranka mõtles pikalt, kuid callis ja tema lehest piisas täiesti.
Vol. 2. Kohe järgmine käsi – AT SB-l, kõik on foldinud. Raisen 4x, vastane läheb all-in. Arvasin, et tal on väike paar ja minu loogikale vastavalt – kui laud üksmeelselt foldib, on tõenäoliselt suured lehed pakis. Ja tilt-callin koheselt ära. Krt, no oleks võinud ja nats kainemalt mõelda? Vastas on liiati palju halvem variant kui väike paar, nimelt AKs ja lauast abi ei tule.

2000 nööpi järgi ja nendega ei olnud midagi teha. 28. koht. Süüdistada pole kedagi peale iseenda.

Igatahes minu poolt tänud Triobeti meestele Andresega eesotsas – olid väga põnevad turniirid ning lisaauhinnad väga korralikud. Kui jah üsna tõenäoliselt midagi hitiida ei õnnestu. Eks järgmine aasta jälle!