OPEM 2009: korralik algus ja täiesti tujutu lõpp

Võttes kokku äsjalõppenud OPEMi, tuleb tõdeda: meeletu töö ning kuklasse hingavate tähtaegade juures oli 7-päevasel pokkerifestivalil mängimine ilmselgelt liig. Viimased kaks turniiri olid niivõrd tujutud, et pigem oleks võinud enne mängima alustamist pigem klikata "unregister" nupul kui lihtsalt "kannatama" minna. Milleks osaleda turniiridel, kus polnudki nagu tegelikult isu mängida? Ja selle eest veel peale maksta?

Alguse üle ju tegelikult kurta ei saa. Esimese turniiri neljas koht (131 mängijat) peaks nagu olema hea tulemus, niisamuti nagu Limit Texas Holdem minu üks tugevamaid mänge. Aga rahule ei saa kahjuks kuidagi jääda – olles jõudnud ühena liidritest esimese kuue hulka, oleks ainukeseks eesmärgiks saanud olla vaid võit. Viimane käsi oli üsna masendav ja kuigi lenCil oli parem starikäsi (QQ v.s 66), avati flopis kuus ja ma callisin rahulikult riverini, kus alustasin paugutamist. Aga river oli paraku just emand! LenCi lõpumäng oli tõeline hot run ja ta tegi platsi puhtaks umbes 15 minutiga. Aga pole ka kahtlust – lenC on ka väga hea mängija, universaalne nii turnamängijana kui cashis, ning võit ei läinud kindlasti valele inimesele.

Hi/low’s (see aasta 93 mängijat) oli mul au eelmisel aastal võidetud tiitlit kaitsta. Üsna sarnane algus Limit Holdemile – alguses oli laudades palju vähekogenud mängijaid ning tuntud šaakalid korjasid neilt nööpe, hiljem olid aga šaakalid omavahel ja mäng hoopis teine. Suutsin vahepeal üsna mikrostackiks kukkuda ning mullimängu lähedal - 12 järgi (neist 5 mikrostacki) ja 10 saavad raha – olin mitu jaotust järjest selge „target nr. 1”, aga imekombel jäin ikkagi mängu ja jõudsin ka finaallauda. Kui kaheksa mängijat oli järgi, oli taas selg vastu seina ja ilmne chiplooseri positsioon. Tuttav tunne – eelmisel aastal oli sama seis ja punnisin vapralt edasi. Kuniks kaotasin üsna võrsetete kaartidega vastasele, kes suutis rea kokku tõmmata. Kaheksas koht seekord.

HU-s ei saanud olla mingeid erilisi eesmärke, kuigi salamisi lootsin esimesed kaks ringi võita. Eks tegelikult sõltus kõik ju ka loosist ja just sellega ei vedanud. Esimeseks vastaseks sai Runnar, kes mängis minuga üsna sarnaselt, ootas ja luuras oma võimalusi. Ma pakkusin kohe alguses, et meie mäng saab olema väga pikk kui ei teki mingit klassikalist AA vs. KK teemat. Seda ei tekkinudki, ma sain kahel korral AA, paaril korral ka teise pildipaare, kuid nagu neetult – kõikidel kordadel tuli teiselt poolt lauda kiire fold. Ma suutsin juhtida 4:2 ja olla taga 1:5, kuid kuskil 50-minutilise mängu järel olime jälle täpselt viigis. Lõpp läks siiski Runnarile.

Neljapäevane 7-card Stud 70 mängijaga oli tumedaim mäng üldse. Ok, tuli küll korralik kuues koht, kuid tagantjärgi pean ütlema, et ega ma seda eriti ei väärinud küll. Turniiri kohta on raske mingeid kommentaare anda – pole minu mäng, kohati ei saanud isegi aru, miks nii mängisin. Samas ei olnud enamike konkureentidest ka erilised Studi profid. Alguses muidugi jooksis kaart ka hästi

Aga tõsiselt ajas harja punaseks reedene 103 mängijaga 6-max. Kui 25 mängijat oli järgi, hakkas mäng lõpuks sujuma ning tundus, et rahadesse ning paremal juhul finaallauda jõudmine on enam kui reaalne. Aga siis läks kõik täiega allamäge, lõpuks pressin nuppe ässa ja soldatiga, lootes et chipliider foldib. Ei foldinud ta midagi, callis rahumeeli pocket kunnidega ära ja väljas ma olin, kaks kohta enne mulli (12 positsioon). Õnneks võitis minu elimineerinud Anders turniiri, hea seegi.

Laupäevane PLO oli (koht 63/75) tujutu mängu musternäide. Ühes monitoris tegin tööd, teises mängisin turniiri, telekas mängis film ja ei keskendunud ausalt öeldes neist ühelegi. Lisaks olin ka omajagu unine ja ega eriti oma võimalusi oodata ei viitsinud. Viimaseks jäänud käes läksin lihtsalt kangutama ja midagi turni ja riveriga välja imeda ei õnnestunud. Ausalt öeldes lausa häbi – PLO on minu põhimäng ja field oli ju vägagi mängitav.

Sama jama ka pühapäevasel Mainil (58/81). Mängu käima ei saanud, ligi poole stackist blowisin ära tarbetute kalastamistega ja viimases jaotuses kaotasin coinflipi pocket soldatitega ässa ja emanda vastu. Milleks mängida kui õiget tunnet ei ole? Homme jätan Starsi liiga vist küll vahele (õnneks on seal parimad viis tulemust tehtud: kohad 2-2-3-4-5), Triobeti oma pean anyway kaasa tegema.

Kokkuvõtteks jäin mõned dollarid plussi ja peaksin ka jääma OPEM aasta mängija edetabelis esikümnesse. Eelmisel aastal sain ühe võidu ja ühe kolmanda koha, seekord neljanda, kuuenda ja kaheksanda. Noh asi seegi...