Mõtleme natuke elust! (täiesti pokkeriväline jutt)

Võtsime eile osa esmaabikoolitusest, mille mu õde sugulaste/sõprade ringile korraldas.

Statistika, mille koolituse läbiviija Mare Liiger välja tõi, oli pehmelt öeldes jahmatav.
Kui Rootsis antakse õnnetusse sattunutele kõrvalseisja poolt esmaabi kuskil 60% juhtumitest, siis Eestis on vastav number 0,4%. Iga 50 äkksurma kohta tuleb meil vaid 1 elustamiskatse. Lisaks: liiklusavariid nähes helistab mõni meist küll vähemalt 112, kuid ise ei välju oma autostki, et asja lähemalt uurida ja kiirabile-päästeteenistusele adekvaatset infot anda.
Kas me oleme tõesti nii külmad inimesed, et võõras valu meid sugugi ei kõiguta? Kas meie oma elu on liiga kiire või tähtis, et märgata ning hoida teisi elusid? Või oleme me nii ebakindlad ja saamatud, et me lihtsat ei suuda, julge ega oska midagi teha? Kas me tõesti loodame ainult kiirabi, tuletõrje, politsei ja muude ametnike peale? Kas kõiki asju peavad tõesti tegema ainult need, kes selle eest palka saavad?

Kui inimene meie kõrval kukub kokku, siis selleks, et tema ajurakud sureksid, kulub vaid 5 minutit. Kiirabi ei jõua selle ajaga kohale, sest juba kutse enda peale kulub oma 3-4 minutit. Südame võib aparaatide abil veel hiljem käima panna, kuid aju mitte! Seega on meie südameveresoonkonna haigustest üleküllastatud riigis äärmiselt oluline teada, mida selle mahakukkunud inimesega esimese 5 minuti jooksul peale hakata. Ja siinkohal tahan rõhutada, et reeglina ei ole see kokkukukkunud inimene teile sugugi võõras, sest esamaabi vajavad juhtumid leiavad sagedmini kui mujal aset just kodus. Enamusel juhtudel tuleb abi anda oma abikaasale või vanematele, harvem lapsele, töökohas kolleegile. Väidetavalt võiks õige esmaabi andmine päästa 1200-1600 Eestimaa inimest aastas ja see ei ole väike arv!

Lisaks rõhutan, et sama oluline kui teada, mida Sa tegema peaksid, on teada seda, mida Sa teha ei tohi (näiteks teadvustetut inimest üles tõsta, avariis raskelt kannatada saanut oma autosse tirida ja ise kiirabisse sõidutada, kõhtu löödud nuga haavast välja tõmmata jpm). Oskamatu esmaabi võib ka tappa (võimalik, et seda me pealtvaatajaks jääda otsustades kardamegi), aga selle vastu aitabki õige esmaabi õppimine!

Soovitan teil kõigil minna lehele http://www.rkelu.ee ja lugeda see vähekirev ning kujunduselt suisa igav leht otsast lõpuni läbi, sest mul pole mõtet asjatundjate juttu siia ümber kirjutada. Tean, et siin käib lugemas palju noori isasid ja mehed tegelikult tunnevad väga suurt muret oma lähedaste turvalisuse pärast. Väikelaste vanematele on pakkuda ka spetsiaalsed koolitused. Esmased esmaabi võtted ei olegi väga keerulised, aga neid tuleb praktikas (nuku või teadvusetut mängida oskava inimese peal) harjutada, sest muidu ei suuda me paanikaolukorras neid kasutada. Raamatutarkusest tundub siin tegelikult vähe kasu olevat - vähemalt mina olin enne lugenud mitut esamaabi raamatut(mitte küll lähiminevikus), aga olukordi läbi mängides polnud mul loetust pea miskit meeles.

Kõige lõpuks või isegi juhul, kui te ei viitsi kogu lehte läbi lugeda, ajage kokku grupp oma sugulasi/sõpru/tuttavaid või rääkige ülemusega ning tellige praktiline koolitus!

Lisaks soovitan neil, kel on kooliealised lapsed, tellida lastele mõeldud koolitus tervele klassile!

Tegelikult on äärmiselt oluline suurendada omaenese turvalisust õpetades esmaabi neile inimestele, kes võivad olla õnnetuse puhul meie või meie lähedaste kõrval.

Arstiabi kättesaadavus ja kiirabi kohalejõudmise kiirus ei suurene lähiajal kohe kindlasti mitte, aga ka Sina võid sattuda olukorda, kus Su kätes on inimese elu, ära pilla seda maha! Loodetavasti kummardub keegi ka Sinu kohale, kui Sa ise seda vajad!

Hoidke iseeennast, oma lähedasi, inimesi üldiselt ja loomi kah!