privador

Minu pokkerikarjäär sai alguse nn kasiino "paha" poisina,sest mängisin BJ ja lugesin kaarte,kuni jõudsin paratamatult pokkeirni.Nähes,et teised teevad vigu arvasin,et suduan seda tööstust lüüa.Aasta oli siis 2004.Et alguses tuli põhiraha cashgame-st -siis juhtus paramtult tõsiasi,et ma loobusin palgatööst-sest mulle käis pinda(ilmselt ka tööandjale),kui magamata tööle ilmusin ja ka tööajal mõtlesin pokkerikäsi läbi jne.Pealegi,ei tundud raahline motivatsioon kõrge ,kui võisin kuupalga ühe päevaga võita.Olin ju siis kaitseväeline ja otsus polnud kerge.Paraku kõik pole lust ja lillepidu.Vaimusilmas kindlasti nägin,et ajan hunniku papi kokku muretult.Aga on hakanud esineme mitmeid probleeme.Tase on läinud tugevamaks(online cashist ei leia dead money),lisaks mitmed tiltihood,mis tekivad ülemängimisest.Eriti on see näha turniirides,kus tulemus tuleb ehk aastatega.Sa ei näe tulemust ühe päevaga.Sul võib ju turnal virtuaalne 30$ edu,aga keegi ei maksa sulle seda välja.Lisaks kanduvad pokkeriga seotud mõttetd igale poole-ka unenägudesse.Abi tuleb leida kusagilt -kas nõidadelt,psühholoogidelt või tegevustelt,mis võtavad selle rutiini ära.Samuti,kui mängin live turniiridel,siis on mu vastas tihtipeale edukad oma eriala esindajad,kes sugugi pole nõrgad pokkerimängijad.Ning psühholoogiliselt nende vastu mängida,kui mina kaotan,siis panen raha ärikahjumisse,kui rikkur kaotab paneb ta meelelahutuslikk kulusse.Ja tihtipeale mängib nn "töötav" amatöör mind üle.Ja siis tekivad küll mõtted milleks see tsirkus kõik!St ma ei sõida "tricky" rikkuritest üle,nagu peaks-aga kahjuks see on pokker.Seega pole välistatud asjaolu,et lähen kunagi tööle tagasi,kui pokkeriga ebaõnnestun.Mind on hoiatatud suure kukkumise eest ja siis on kindlasti kukkumine väga raske.eriti kui veel kui aastaid logeletud.